Töö viib Tartust Inglismaale!

Seekordne postitus on veidike erinev eelnevatest. Lisaks sellele, et jutt on lühike, jääb ka see minu viimaseks postituseks blogis ning kui te seda loete, siis mina samal ajal alustan oma esimest tööpäeva Leedsis Inglismaal laotöötajana.

Tahaks tänada CV-Online, kes kaasas mind selles projektis osalema. Ma küll ei leidnud oma kirjatükkidega tööd, kuid avastasin palju uut enda ja teiste kohta. Erilised tänud sooviksin edastada CV Online karjäärispetsialist Ivika Bornile, kes aitas minul korda seada kandideerimisdokumendid ning olla enesekindlam töövestlustel.

Minu rõõmud ja õppetunnid blogijana!

Kolm kuud on peaaegu et märkamatult möödunud. Blogimisprojekt on minu jaoks lõppenud ja aeg teha kokkuvõtteid. Tagasi vaadates oma postitustele pean tõdema, et praegu uuesti neil teemadel kirjutades oleksin paljudele teemadele teisiti lähenenud ja kirja pannud. Minu suhtumine ja arusaam töömaailmast on muutunud.

Tagasiside jäi napiks!
Minu esialgsed eesmärgid blogima asudes 100 % ei täitunud. Seda hästi lihtsal põhjusel – minu postitustele oli väga tagasihoidlik vastukaja, välja arvatud muidugi tarbija24 kodulehel. Minu eesmärgiks oli teada saada, kas mulle sobib nõuandev roll ja kas olen oma karjääri valikul õigel teel. Need vähesed korrad, mil ma vastasin, olid nauditavad minu jaoks. See pani mu silmad särama ;).

Motivatsioon ja ideed tulevad… raamatutest!

Vabandame hilinenud postituse pärast, avaldame Lea eelmise nädala artikli. See nädal on projektile “tööotsija päevik” viimane. Kõik autorid võtavad oma kogemuse blogijana kokku!

Kui küsida: „Kelleks sa tahad saada?“, siis tuleb mulle esimesena pähe: „Ma tahan saada õnnelikuks.“ Tegelikult on õnn ju meeleseisund. Vinguja leiab alati põhjust vingumiseks. „Siis kui saan maasikad rohitud, teen endale külma jäätee, istun võrkkiike ja olen õnnelik.“ „Kui saan pangalaenu makstud, lähen ümbermaailmareisile.“ Aga võrkkiige ümber on sääseparv ja ümbermaailmareis on pensionäri jaoks liiga kulukas ja raske.

CV Online karjäärinõustaja Ivika Born andis mulle juba mitu kuud tagasi ühe loetelu raamatutest, mida oma elus sihte seadvatel inimestel oleks soovitav lugeda.

10 artiklit kriisist, mis mind mõjutanud!

Seekordses postituses reastan ma kümnest enda jaoks tähtsast meedias ilmunud artiklit, kus räägitakse üleüldisest töötusest ning probleemidest. Lisan ka omapoolse kommentaari, miks just need lood mulle mõjusid.

1.    Töötus ajas mehe tänavale teenistust otsima. Gerly Nugis, 5. juuli 2010
Selles loos on süüdlased nii inimene kui ka riik/linn. Mees võiks tõesti võtta tõsisemalt nõuandeid, mida tugiisik ütleb, aga kui sul on kaks väikest last, kes tahavad süüa, riideid ja muid eluks vajalikke asju, pole sul võimalik päevast päeva käia kuskil umbses klassiruumis õppimas.

Inimene on ju tõsises hädas, kui tuleb kasutada nii ekstreemseid meetodeid,  aga mitte keegi ametnikest, kelle töö on selliseid probleeme lahendada, ei oska mitte ühtegi head lahendust välja pakkuda. Võibolla meedia ongi see viimane lahendus.

Mida ma loen, et tööotsingud edeneks!

Pidev rahulolematuse tunne hinges annab tunnistust, et asjad pole nii nagu meile meeldiks ja midagi peaks ette võtma. Kui oma mõtetest ei piisa, siis pole mingi häbiasi abiks võtta teiste pakutud lahendusi ja mõtteid. Interneti ajastul on see lihtsam kui kunagi varem. Seda enam, et palju häid soovitusi on kirja pandud, ole aga ise aktiivne neid leidma ja kasutama.

Praegusel hetkel on aktuaalseks teemaks edukas tööotsimine. Tegelikult alustasin muudatuste läbiviimist töömaailmas iseendast – oma hoiakute, ootuste ja oskuste kokkusobitamisest hetkel valitseva tegelikkusega. Selge on see, et kõike üks inimene teada ei saa ja vahel on kasulikum ka ise mitte hakata jalgratast leiutama. 😉

Petta ei maksa end kujutelmaga, et esimene mõte on see kõige parem ja et lahendus tuleb kohe pähe. Tavaliselt on vaja ikka laiemalt pilti vaadata, teha kindlaks oma hetke positsioon ja suund, kuhu liigutakse. Järgnevalt teen lühikese ülevaate, millest mina alustasin liikumist peale koondamist.

Töö leidiski mind – õigel ajal!

Mu noorem laps saab homme nelja aastaseks. Palju õnne talle. Maasikatega vahukooretordile võin ma panna ühe küünla ka enda jaoks, sest see tähistab tinglikult aasta möödumist minu töötuks jäämisest.

Sünnipäevadel vaadatakse ikka tagasi. Kogu möödunud aasta ühiseks nimetajaks saan pidada tasakaalu otsimist ja eesmärkide sõnastamist, kõhklemist ja ümber mõtlemist. Võiks ju süüdistada masu või teiste omakasu, et ma nii kaua tööd otsinud olen, aga tegelikuks põhjuseks see vaevalt on.

Asun peagi tööle keskkonnaettevõttesse
Eelmises postituses mainisin ma, et olen saanud positiivseid vastuseid oma kandideerimistele. Pärast ettevõtluskoolituse lõppu lähen ma tööle keskkonnakonsultatsioone pakkuvasse ettevõttesse Elle OÜ. Mõnel korral olen ma koolituse kõrvalt saanud juba oma tulevast töökohta vaatamas käia. Kuna see töö saab olema osalise ajaga ja tähtajaline, ei jäta ma tööotsimist praegu veel sinnapaika. Ma ei tahagi peatuda sellel, kas leitud töökoht mulle sobib, seda näitab aeg. Kõige rohkem huvitab mind praegu see, kuidas mu töölkäimine mu perele sobib.

Registreeritud töötu peab palju küsima!

Töötukassaga on mul elus kahel korral olnud kokkupuuteid. Esimene kord nii umbes kaheksa aastat tagasi. Sellest ajast mäletan pikki järjekordi ja nõuet tõestada, et oled tööd käinud ettevõtetes küsimas. Ega täna see Töötukassaga suhtemine suurt erinev olegi. Järjekorrad on pikad, hoolimata 26+ konsultandist Tallinna kontoris.

Esimesel korral, kui end arvele läksin võtma, oli töötute arvu kasvu kõrghetk ja ootasin üle kolme tunni järjekorras, et konsultandi jutule pääseda. Mäletan, et järjekorrast loobumise mõtted käisid küll väga tihti peast läbi. Paljud ka loobusid, nagu järjekorra edenedes selgus.  Esimese hooga täitsin ära mitut varianti blankette, mis seal saalis saadaval oli, hiljem selgus, et vaja oli ainult üht.

Töötuks olla pole põnev, küll aga hariv!

Paljud on mulle töötuks olemise kohta öelnud, et nad kadestavad mind. Kui elu vuriseb mööda siledat rööpapaari, siis tundub põnev, kui kõik on alles ees ja saab valida, mis suunas edasi minema hakata. Aga põnev on see ainult kõrvaltvaatajale.

Justkui suletud uste taga!
Veel kaks kuud tagasi oli mul tunne nagu ringikujulises eeskojas, kus on kaksteist musta suletud ust, mis on äravahetamiseni sarnased, hirmuäratavad ja lukus. Või mine tea, ega mul polnud julgust neid puutuma minna, võibolla mõni oli lukustamata ka.

Pärast kahe kuu möödumist CV-Online`i blogijana on need uksed tasapisi ilmet võtma hakanud, mõni polegi must, vaid tumeroheline, mõnel on põnevalt tehtud aaderdus ja mõne ukseprao vahelt imbub isegi isuäratavat pirukalõhna.

Vahefiniš – huvi on, tööd veel mitte!

Tänaseks olen ma blogi pidanud kaks kuud ning nüüd oleks aeg võtta kokku vahefiniši tulemused ning rääkida veidi praegusest olukorrast ja veidike ka tulevikust, et tööotsimise piinarikas maratonjooks lõppeks vähemalt ennem, kui saab täis aasta diivanil istumisest.

Blogimine võimaldab “tühjaks rääkida”
Kõigepealt CV-Online`i tööotsja blogi programmist. Kuigi töökohta tänu sellele ma leidnud ei ole, pean ma enda jaoks ettevõtmist õnnestunuks. Ma olen saanud ennast tühjaks rääkida inimestele, keda asi huvitab ning ma olen saanud parema ülevaate enda plussidest ja miinustest, mille aitasid mulle selgeks teha CV-Online karjäärispetsialistid.

Kuigi mulle ei meeldinud, et need blogipsostitused avaldati väga kollaseks muutunud Postimehes (OK Tarbja24 lisas), sest sealt tulnud mõned kommentaarid „a’la see vend tööd ei leia”, tegi natuke meele mõrudaks, aga igal ühel on õigus oma arvamusele ning MIS EI TAPA TEEB TUGEVAKS.

Aeg muuta suunda oma tööotsinguis!

Üldiselt tuleks teha vahel ka kokkuvõtteid. Täna teengi siis lühikese ülevaate sellest, kas ja mis on mu elus muutunud selle blogimise aja jooksul. Samas panen kirja ka mõned mõtted või hoiaku muutused, mis seoses „avaliku eluga“ on tekkinud.  Kõige enam tähelepanu olen hakanud pöörama inimeste sõnadele ja tegudele.

Kui ma avaldasin soovi selle projektiga liitumiseks, oli mul üsna erinev ettekujutus asjade käigust ja projekti eesmärgist. Tegelikkuses on asjad teisiti kujunenud. Pean ütlema, et kirjutamine ei olnud iga kord kerge.

Raskemaks osutusid need teemad, mis eeldasid enda olemuse avamist, teatavasti on eestlane kinnine rahvas ja meelsasti endast ei räägi. Seda enam, et ülesandeks on kirjutada erinevalt, mitte kasutada vanu ja kulunud klišeesid.  Kirjatükile tuleb ju läheneda omapäraselt.  Ausalt öeldes mõjutas natuke ka laiema publiku ees mõtete jagamine.