Ära alahinda erialaseid tutvusi – mitte kunagi!

Ma ei ole töötuks jäänudki, vähemalt mitte nii, nagu töötuks jäämist tavaliselt ette kujutatakse. Mina olin lastega kodus.  Millal ma siis otsustasin, et ankeete täites tuleb „koduse“ asemel „töötu“ kirjutada? Kui noorem laps sai kolmeseks, märkasin, et ma pole enam oma olukorraga rahul, ärritusin väikeste asjade pärast, tundus, et teised minuealised on kaugemale jõudnud.

Tööotsija sai minust rahulolematuse tõttu
Kõige silmatorkavam muutus oli see, et ilma mingi põhjuseta ja päevapealt oli mul äkitselt halb oma abikaasalt majapidamisraha küsida. Märkasin, et ümisen enda ette Offspringi laulu „Why Don’t You Get A Job“.

Polnud kedagi, kes seda mulle ütlema oleks tulnud, kõigi lähikondsete jaoks oli nagu ikka: Lea käib lastega jalutamas, kaevab kompostihunnikut, nokitseb kõlavöö kallal, katsetab isemõeldud toiduretseptidega. Mina aga ümisesin sinnajuurde: „ My friend’s got a girlfriend, but he hates that bitch…“

Tundeid igast nurgast
Ma sain aru, et muutus tuleb ette võtta. Mu vaene mees pidi olema sel perioodil abielus maailma kõige suurema vingujaga. Vahet pidamata tahtsin arutada, kuidas lapsed ilma minuta hakkama saavad, kes süüa hakkab tegema, kuidas ma jaksan üldse tööl käimise kõrvalt elu elamiseks aega leida. Ma saatsin avaldusi töökohtadele, aga vastuseid oodates kartsin rohkem jaad kui eid. Kui eisid rohkem kogunema hakkas, siis tekkis jälle tunne, et ega ma ei kõlbagi mingile tööle…

Lähedaste tugi on hindamatu
Lisaks kannatlikule abikaasale on mind õnnistatud ka visionääridest õdedega ja venna perega. Nende kõigutamatu usk minu intellekti aitab enesehaletsushoogudest vigastamatult välja tulla. Nende piirideta mõttelend aitab näha puude taga metsa ja metsa taga ikka ja jälle uut silmapiiri. Ämm ja ema on alati lapsehoiul abiks. Loendada kõiki sugulasi ja sõpru, kes mind aidanud ja toetanud on – see on peaaegu lõputu ülesanne.

Suhtevõrgustikku ei saa alahinnata
Sügisel oli mul kursuse kokkutulek. Hiiglama vahva üritus. Teadsin, et tööotsimisest tuleb võimalikult paljudele rääkida. Minu lause: „Aga mina otsin tööd!“ oli kogu õhtu refrääniks. Tänu sellele olen ka omajagu pakkumisi saanud. Tõlketöö sain kursavenna kaudu. Tänu ühele teisele kursavennale jõudsin tööintervjuule. Kursaõde saatis mulle sõnumeid oma asutuse vabade töökohtade korral. Oma eriala tutvusi ei tasu kunagi alahinnata. Mitte kunagi.

Need, kes veel ülikoolis käivad – oma tuleviku huvides jagage pigem kursakaaslastega õlletaara raha eest ostetud viimast pelmeenipakki, kui kihutage pärast loenguid igal õhtul mitte-erialasele tööle raha teenima. Nii kogutud sotsiaalne kapital on hindamatu. Oleks mul olnud rohkem oidu seda koguda, oleks ma juba tööl.

CV-Online`i karjäärinõustaja Ivika Borni kommentaar.

Lea on sugulaste ja lähedaste olulise rolli töötuna hakkama saamisel väga hästi välja toonud. Töötuks jäämine pole viirushaigus, mille tõttu peaks end teistest eemale hoidma. Häbeneda ei tasu. Kui üritada hambad ristis üksi hakkama saada, on õnnestumise tõenäosus tihtipeale väiksem kui abiliste toel. Abi küsimisega ei tohi hiljaks jääda.

Oluline on leida need usaldusväärsed inimesed, kellega saad oma tööotsingute käigus seotud teemasid ilma valehäbita rahulikult arutada. Kui su vestluspartner tunneb sind hästi ning oskab teha ka asjakohast kriitikat, aitab see sul edukamalt kandideerida. Nagu ka Lea välja tõi, näevad lähedased sind kõrvalt hoopis teisiti ning nende usk sinusse võib olla suuremgi kui sul endal. Tasub lugeda ka eelmisele Taneli postitusele lisatud kommentaari.

Tutvused, isiklikud kontaktid olid, on ja jäävad töö leidmisel kõige olulisemaks vahendiks. Eriti kasulikud on kontaktid sinu erialaga seotud inimeste hulgas. Kui oled tööotsinguil, anna sellest teada kursusekaaslastele, kaasõpilastele, endistele kolleegidele, kellega sul on head suhted ning kes teavad sinu tugevusi ja võimeid. Mõistagi ei saa sa sõpru rakendada ja sundida enda jaoks tööd otsima, kuid sa võid küsida abi.

Paar viidet lisamaterjalile, mida tööotsijad võiksid psühholoogilise ettevalmistuse osas lugeda:
1) Lühike intervjuu töötuse psühholoogiliste aspektide teemadel. Teksti saab nii kuulata kui lugeda inglise keeles.
2) 10 nippi, kuidas töötuse murega hakkama saada. Taaskord inglisekeelne tekst.
3) Soovitused enesearendamisest portaalis Rajaleidja.

30 Vastust

  1. Tutvused, isiklikud kontaktid olid, on ja jäävad töö leidmisel kõige olulisemaks vahendiks – palju mõistlikum jutt ühelt karjäärinõustajalt kui soovitus motivatsioonikirjas esimese asjana mainida, kuidas sugulasi ja sõpru hoolsalt ära kasutatakse.
    Enese avalikult lolliks teha laskmine ei pruugi töödandvas tutvusringkonnas suurt feimi ja sulli tuua, sest kõike, mida sa ütled, võidakse kasutada sinu vastu ja googeldamisoskusega tööandjad seda võimalust hoolsalt ka kasutavad.

  2. Kõike, mida ma ütlen, võidakse kasutada ka minu poolt. Ma mõtlesin selle peale enne blogiprojektiga liitumist. Mulle tundub, et midagi lolli ma küll öelnud ei ole. Veel. Seda võib juhtuda muidugi ka parimatega meist.

    Sugulaste ja sõprade hoolsast ärakasutamisest ja selle mainimisest motivatsioonikirjas pole juttu olnud.

    Motivatsioonikiri on üldse enesetutvustamise seisukohast väga pealiskaudne ja minu jaoks tohutult vastumeelne dokument. Kuna oma negatiiseid külgi ei tohi seal mainida, siis tundub see pooliku tõe avaldamisepaigana, ehk, noh, valetamisena. Aga teistsorti motivatsioonikiri lihtsalt ei tööta ja kõik. Kui karjäärinõustaja vastupidist väidaks, siis oleks see jama.

    Tegelikult on hea mulje loomine motivatsioonikirjas väga loogiline. Motivatsioonikiri on nagu “tere” esmakohtumisel. Nagu naeratus, silma vaatamine ja tugev käesurve. Ja ei midagi enamat. Ega silmast silma tutvumisel ka ennast kohe halvast küljest näitama ei asuta.

  3. —et mu laste hoid on hästi korraldatud ja tugisüsteem töötab,—
    Mida see reaalses elus tähendab? Kas mitte seda, et haige laps visatakse mõnele sugulasele või sõbrale kaela?
    Selleteemalisi küsimusi kipuvad paljudki tööandjad küsima veel enne kui su nime, hariduse ja töökogemusega lähemalt tutvust teevad🙂

    Motivatsioonikiri oli ennevanasti koht, kus töökogemust ja motiveeritust TÖÖD teha paremini lahti seletati, nüüd on sellest saanud tõesti pugemismanifest ja nii võib selle kirjutamine tõesti üsna alandav ja vastumeelne olla, aga kui juba karjäärinõustaja soovitab eraelu molekulideks lahti võtta, ju siis nii ka on. Uued tuuled lihtsalt.
    Upu või uju. 🙂

  4. Oot.oot, ei pea ju motivatsioonikirjas mainima, et kelle kaudu kuskilt mingi tööots on saadud.. Miks see peaks tööandjat huvitama? Tööandjal ju ikka su ametialaseid oskusi vaja teada ja kus oled kui palju mida töötanud.
    No muidugi võib tuttavate, sõprade kasutamine jõuda mingile korruptsiooni tasemele… aga seda on väga keeruline piiritleda, kuna Eestis on ühe valdkonna inimesi niikuinii nii vähe, et kõik põhimõtteliselt tunnevad üksteist. Ja kui ei tunne, siis pigem vaadatakse imelikult, et mis sul siis viga on – ei ole hea suhtleja? oled kellegile kehva keeranud? oled erak? ei ole väga intelligentne oma erialal? Võib muidugi vaielda, kas see on hea või halb ja kuidas see suhtub inimeste võrdsetesse võimalustesse…

  5. To Ene
    Eraelu molekulideks lahti võtmisest pole mul tegelikult karjäärinõustajaga juttu olnud. Erinevus oli tegelikult sõnastuse küsimus. Ühes motivatsioonikirjas kirjutasin ma “kasvatan kahte last”, teises “mul on pere ja kaks last”. Sõnastuste vahe on mikroskoopiline ja sisu praktiliselt sama, aga mulje jääb teise puhul usaldusväärsem, eks. Seda märkas ka karjäärinõustaja.

    Motivatsioonikiri ja esmamulje võibki kujuneda mikroskoopilistele detailidele tuginedes. Millelegi muule pole ju tööandjal tugineda.

    Ma olen hetkel kodune ema. Motiveeritus tööd teha minu taustaga inimese puhul seisnebki põhiliselt suutlikuses laste hoid muul viisil korraldada.

    Alati on võimalus oma CVs ja motivatsioonikirjas pere ja lapsed mainimata jätta, aga siis tekib küsimus, kas sa siis ei pea neid oluliseks? Mina pean.

  6. Lea, kas oled mõelnud ka päris uue eriala õppimise peale? Kas jõudsid lastekasvatamise kõrvalt ka õppida või töötada? Kas sain õigesti aru, et pikemat erialase töö kogemust Sul pole?

    Hoian Sulle kõvasti pöialt.🙂 Olen suht sarnases seisus: hetkel teise lapsega kodune ja ükski tööandja mind ei oota. Ainult minu eriala on üsna ebapraktiline ja seetõttu on vaja välja mõelda, mida teen paari aasta pärast, kui tööturule on vaja tagasi minna. Hetkel mõtisklen kõige rohkem selle üle, kas ja mida võiks õppima minna. St päris uut eriala siis.

  7. Evale
    Aitäh, inimeste toetus annab nii hea tunde🙂

    Ma mõtlesin väga palju eralavahetusest. Pidasin ka oma eriala ebapraktiliseks. Toomas Paul kirjutas kunagi ühes oma kolumnis, et elukestev õpe on ühiskonna infantiilsuse tundemärk. Millalgi peab inimene otsustama, tõmbama enda selja taga koolimaja ukse kinni ja ellu astuma. Muidugi on tore, kui ümbermõtlemise võimalus on, aga see ei saa lõputult kesta. Alati tundub, et kusagil mujal on parem kui siin🙂 Ma arvan, et sama tunne on tihtipeale ka pärast erialavahetust.

    Õppima minemise mõtet pole ma maha matnud. Ma hakkasin uurima edasi õppimise võimalusi. Et toetuda sellele haridusele, mis mul juba on ja spetsialiseeruda mingile põnevale suunale. Võimalused on päris laiad ja arvesse võetakse lisaks õpingutele ka töökogemust, mida mul pole ja mida ma kavatsen saada. Kannapööre on ka sel moel võimalik.

    Lastekasvatamise kõrvalt õppisin hiiglama hästi süüa tegema🙂 See oli ka üks variant eriala vahetamiseks, mida ma kaalusin. Ma teen vähemalt sama head lasanjet kui Anni Arro🙂 Olen juhendanud ka käsitööringi, peen värk, eks?😀 Et kui ma midagi teen, siis põhjalikult, lastekasvatamise kõrvalt võtsin kodukananduse väga põhjalikult ette. Aga tegelikult, kui ilma naljata rääkida, siis lõputöö kirjutamise ajaks olid mu mõlemad lapsed juba olemas, nii et õppisin küll laste kõrvalt.

    Erialase töö kogemus on praktikumide ja ülikooliaegsete tööotsade tasemel, nii et mitte eriti pikk.

    Ette tasub tõesti mõelda, kui laste kõrvalt mahti saab. Mina hakkasin reaalselt mõtlema, et mis must saab, alles siis, kui noorem laps juba kolmeseks sai. Mul kulus selle paigalsiblimise ja plaanitsemise ja paanitsemise peale küll hea hulk aega, kuude kaupa.

  8. –Alati on võimalus oma CVs ja motivatsioonikirjas pere ja lapsed mainimata jätta, aga siis tekib küsimus, kas sa siis ei pea neid oluliseks? Mina pean.–

    Mõni pahatahtlikum tööandja (usu, selliseid on küll ja veel) võib siit järeldada, et kui lapsi ette ja taha mainitakse, siis töö tegemiseks küll aega ei leita🙂

    — Mina hakkasin reaalselt mõtlema, et mis must saab, alles siis, kui noorem laps juba kolmeseks sai —

    Tagantjärgitarkus?
    Oled seda tüüpi, kes enne teeb ja siis mõtleb?

    Võta seda kui potensiaalse tööandja pahatahtlikku urgitsemist hinna allakauplemise eesmärgil.
    Aga mitte väga isiklikult :)))

  9. Loomulikult. Kui sa ainult lastest räägid, siis tööd ei saa. Kui just lasteaiaõpetaja kohta ei taotle🙂 Seepärast peabki mainima, et laste hoid on korraldatud.

    Ma olen võibolla naiivne, aga ma leian, et sellel tasemel, kus ma tööd otsin, ehk siis tuginedes mingitele spetsiaalsetele teadmistele ja omadustele, mis mul on ja mis on suhteliselt raskesti asendatavad, ei ole sellist pahatahtlikku hinna allakauplemist oodata.

    Selle viimase urgitsemise peale on mul ka vastus olemas. Hakkasin tegelema siis, kui vaba aega tekkis. Ma ei saa aru, kuidas siit saab kaudseltki järeldada, et ma enne teen ja pärast mõtlen.

  10. Otsid tööd tuginedes mingitele spetsiaalsete teadmistele, mis on suhteliselt raskesti asendatavad, aga motivatsioonikirjas räägid lastehoiu korraldatusest ja sellest, et on võimalus lapsed kellegi teise kaela visata? Järeldada võib ju siinkohal seda, et ei otsita mitte tööd, vaid kohta, kus aega veeta. Tugisüsteem peaks üleval ka siis kui hobi tööl käia ei oleks.

    Kas just neid asendamatuid teadmisi ei peaks nö. piisavalt enesekindlalt toonitama?
    On üllatav, et tänapäeval soovitab karjäärinõustaja motivatsioonikirjas rääkida lastest. Vestlusel räägitakse siis ilmselt motivatsioonist tööd teha?
    Isiklikult pole selliseid tööandjaid veel kohanud. Miks peaks kokku kutsutama terve hulk endisi kodukanasid, kel motivatsiooni tööd teha üldse ei pruugigi olla, küll aga on üles loetletud kari lapsi ja mõningad teadmised?
    Kogemus näitab, et tavaliselt otsitakse TÖÖD TEGEMA motiveeritud inimest, tsiteerides üht eneseimetlejast isemõtlejat -nö. näljast inimest ja just selle alusel tehakse esimene valik.
    Eks selle lastehoiuosaga jõua tegeleda ka siis, kui motiveeritud inimene on vaibale kutsutud,. Laste kõrvalt uue hobi otsija peale enese aega raiskama hakata on igatahes kahtlane valik.

    Kuidas tuli järeldus tegemise ja mõtlemise järjekorrast?
    Et tuleviku peale hakkasid alles siis mõtlema kui lastetegemisest aega üle jäi? Üsna karmilt kõlab.

  11. -Järeldada võib ju siinkohal seda, et ei otsita mitte tööd, vaid kohta, kus aega veeta. –😀 Väga, ma mõtlen, tõesti väga hea point!

    Teadmisi ja oskusi tuleb niikuinii toonitada. See, kui palju sa lastest räägid töösooviavalduses, on igaühe oma asi. Kuskil soovitati tõesti üldse mitte rääkida. Mina ei taha nii. See on minu valik, mis tuleneb osalt ka sellest, et mu karjääris oleks muidu lihtsalt seletamatu kuueaastane auk.

    Kas motivatsioon tööd teha on ainult näljasel inimesel või võib eelajaloolisel Maslow inimvajaduste ja eneseteostuse hierarhial ka mingi mõte olla, on muidugi minust sotsiaalteadustes veidi rohkem haritud inimeste teema. Ma ise arvan, et nälg ja võlavangla pole ainsad motivaatorid.

    -Et tuleviku peale hakkasid alles siis mõtlema kui lastetegemisest aega üle jäi?-
    Kõlab küll karmilt. Lugesin oma üle-eelmise kommentaari üle ja sain aru, kust selline järeldus. Ma pidasin seal tegelikult seda “ette mõtlemist” silmas, mida Evagi. Et kui laps väike, siis hakata mõtlema, mis tööturule naastes saama hakkab. Mul endal polnud selle jaoks aega enne, kui noorem laps lastehoiuealiseks sai.

  12. Väga huvitav vaidlus teil siin käib! Näib, et on tegu filosoofilise lahkheliga

    Teie argumente lugedes tuli meelde selline kontseptsioon nagu x- ja y-generatsioon. Mulle tundub, et EneSekaitse katseb oma seisukohti siin x-generatsiooni arusaamade kohaselt ning LeaJalukse kirjutab y-generatsiooni liikmena.

    X-põlvkonda kuuluvad siis need, kes teevad tööd, et raha kokku ajada ja pärast tööpäeva lõppu oma elu elada. Või kui on piisavalt raha kogunenud ja saab puhkust võtta, siis hakkab elu! Siia kuuluvad need, kes teevad oma ülesanded või kontoritunnid ära ja siis põgenevad. X-il võivad olla väga head erialased oskused selleks tööks, aga elu on x-ilmujal. Tööandja on rahul, nõutud töö on tehtud. Siia kuulub veel näiteks selline termin nagu „antipuhkeaasta“ – x teeb tööd täiskohaga + veel oma lisa aeg (raha!), et siis võtta puhkust ja kauamõeldud unistusi ellu viia.

    Y-põlvkonnas on need inimesed, kes otsivad tööd selleks, et see oleks huvitav ja arendav ja mõnusalt haakuks muu eluga, kuna neile töö ongi elu. Y läheb tööintervjuule ise intervjuud tegema, et vaadata, kas talle ka töökoht sobib ja ülemus ja töökaaslased oleksid meeldivad. Y räägib oma teadmistest ja elust samal ajal jälgides, kuidas intervjueerija reageerib. Näiteks on y-il lapsed ja ta on olnud pikalt nendega kodune. Ta räägib nendest ja kui tööandja teeb kirtsus nägu ja mainib, et „Ahjah, tööl käimine oleks siis sinu jaoks laste kõrvaline hobi…“ tõuseb y püsti, tänab ja väljub. Sellise suhtumisega kohas ei tahaks ta töötada. Kui aga y leiab tööandjaga ühise keele ning töökoha “vastu võtab“ on ta asendamatu töötaja – teeb oma tööd rõõmuga, kuna tahab ise antud valdkonnas areneda, siis arendab ka firmat, on stabiilsem ja kui peaks mingil põhjusel töökohast lahkuma jäävad kontaktid ja y ideed firmasse püsima.

    Oleneb, kuidas keegi töötada tahab…

  13. Mari,
    muidugi pole absoluutselt paha omada filosoofiat “teen tööd, siis kui elu kõrvalt aega üle jääb”. Loodan vaid, et on piisavalt selliseid potensiaalseid tööandjaid, kelle juures intervjuudel tingimusi esitada ja uksi paugutada kui midagi ei meeldi ning muude eraeluliste tegemiste kõrvalt ka töötegemist eeldatakse, kella ja kalendri tundmisest rääkimata.

    Miks mitte võtta tööd kui hobi ja kui midagi on vastukarva, lösutada rahulikult oma majanduslikul ja sotsiaalsel turvavõrgustikul edasi, sest nälg ja võlavangla ju ei ähvarda ka siis kui tööd üldse mitte teha ja ainult oma elu elada.
    🙂

  14. Enele
    Aga mis see elu elamine sel juhul oleks siis?

  15. Lea,
    kui on raha oma elu elada, miks mitte, ela!
    Küsimus on ainult selles, et kas see, kelle rahast seda rantjee-elu elatakse, saab/on saanud ikka samamoodi kohustusteta ainult endale mõeldes elada.
    Kui aga selline pisifakt ei sega laia joonega elamast ja kulutamast, miks mitte!
    Nagu Mari ütles – on erinevad filosoofiad vms. 🙂

  16. Kui juba filosoofiale jutt läks, siis mul tuli üks lugu meelde.

    Mehhiko lahe kaldal istub kalamees ja leotab õnge, jänki jalutab rannal:
    “Kuidas näkkab?”
    “Kehvasti.”
    “Sa võiksid osta spinningu, siis saaksid rohkem kala.”
    “?”
    “Siis sa saaksid osta paadi ja võrgu ja saaksid veel rohkem kala püüda.”
    “?”
    “Lõpuks oleks sul neli paati millel töötavad kalurid ja püüavad kala.”
    “Ja mis ma sellest saaksin?”
    “Siis sa saaksid istuda rannal ja lihtsalt oma lõbuks õnge leotada.”
    “?”

    Minu arust esindab Ene hoopis selle mehhiko kalamehe filosoofilist koolkonda.

  17. Ene: Ma küsisin, et millest selline elamine siis Sinu arvates koosneks, kui tööl ei käi?

    Ja kust see rantjee-elu ja laia joonega kulutamine nüüd tuli? See et leib on laual ei tähenda ju seda.

  18. Oih, Ene!

    Ma ei kirjutanud ju midagi “teen tööd, siis kui elu kõrvalt aega üle jääb” või “uste paugutamisest”…
    Nüüd jääb Sinu jutust j mulje, et “töö on tööandja dikteerida” ja töötaja peab ainult alluma ning graafiku järgi oma ohustused täitma. See on võibolla tõesti nii, kui töötad suures ketipoes müüjana, valvurina, koristajana, autojuhina… Nendel töökohtadel on kindlasti kohusetundlikus ja kella tundmine sinu mainitud võtmes oluline. Kas saan õigesti aru,et räägid sellistest töökohtadest?
    Aga mul on tunne, et selline suhe tööandjaga ei toimi loovamatel töökohtadel, millest mina kirjutasin, lähudes töötaja iseloomust ja töösse suhtumisest – x ja y. Kusjuures mõlemal juhul saab töö hästi ja õigeaegselt tehtud. Muidugi!

  19. Lea,
    kui leib on laual jms. esmavajadused niigi täidetud ja jääb ülegi, siis milleks üldse tööl käia? Kui rahas poleks küsimus, mida Sa teeks? Ei leiaks tegevust?
    Käiksid tööl, sest nii igav oleks?

    Mari,
    tead Sa üht töökohta, kus kella ja kalendri tundmine EI ole oluline? Reklaamikujundus saab valmis siis kui saab, artikli võib üllitada ju üleülejärgmisesse ajalehte-ajakirja, keskkonna alane aruanne/analüüs valmib siis kui valmib?
    Sest parajasti on toimumas mingi oluline eraeluline aktsioon. Töö oodaku, küll tehtud saab?

  20. Ene,
    Ei tea sellist töökohta kus tähtajad pole olulised.
    Aga milleks eristada era- ja tööelu? Mõlemad on olulised ja võivad üksteist täiendada mitte üksteisele vastanduda. Mõlemad peletavad elu igavust :)! Või peab “era” ootama, küll tehtud saab….?

  21. Kumb, era või töö, ootama peab sõltub sellest kas ja kui palju on raha.
    Kui raha on palju, võib töö oodata, viskame kliendilegi viiviseks mõne paki jakobsone või veel parem, istume kodus ja tegelemegi ainult meeldivate asjadega.
    Kui raha aga ei ole, siis meie majandusmudeli juures tuleb see raha kõigepealt teenida ja seni eraelu lihtsalt ootab.

    Küsimus taandub rahale ja sellele, kes ikkagi tellib muusika.

  22. Oih,
    no nii küll ei käi, et viskad aga keskkonnaaruande tellijale paki Jakobsone ja siis ta võib oma arendusega oodata… Kahju (rahaline, keskkondlik, sotsiaalne), mis viivitusest tuleb, võib kõige paremal töörügajalgi üle jõu käia. Töö tuleb ikka ära teha.
    No kust see tuleb, et elu peab rahas arvestama? Kas “masu” pole meid kõiki juba õpetanud, et raha pole kõige olulisem väärtus elus? Ma küll ei suuda tööd teha ainult raha pärast, raha on pigem üks paljudest mõnusatest kõrvalmõjudest saavutatud tulemuste kiituseks, milleks on ka saadud uus teadmiste tase; hea tunne, millegi lõpetamisest; kaaslaste respekt ja tunnustus jne.

    Küsimus taanudb ikka sellel, kuidas keegi oma elu soovib elada. Millisena maailma soovib näha ja millist muusikat kuulata. Rahakõlin ei ole ainuke muusika, võib ka puupulki omavahel kokku lüüa🙂.
    Ei maksa muutuda kellegi orjaks!

  23. Kui on võimalus kuidagi teist moodi end ära elatada kui raha teenides, siis tõesti, vaba maa.🙂 Ela ja naudi, milleks tööl käia kedagi teist rikkaks tegemas.
    Kusjuures, rahata enese ära elatamine ja seejuures veel ka teiste eluväärtuste nautimine ei ole mõeldud üldsegi negatiivselt.
    Kes suudab ja soovib sellist täiesti rahata elu elada, palun väga, ei peagi kedagi teist orjama.

  24. Oeh.
    Ene, sellest rääkisin ma oma postituses.

    Töökoht ei ole orjus, seal makstakse palka. Ja siis on rõõm oma iseteenitud raha üle. Ning rõõm töö tulemuse üle. Orjapidamine on ebaseaduslik, muideks. Varsti juba kaks sajandit.

    Ei tasu liialdada.

  25. Mari,
    “ma ei hakka parem üldse lolli mängima,
    lähen parem Viru keskusesse hängima.
    See on unelaul kõigile kes homme tööle lähevad….”😀
    /Indigolapsed/

  26. Lea,
    kus Sa orjapidamist ja liialdamist näed?
    Milline seadus keelab teenida maksimaalselt suurt kasumit, samal ajal leida võimalikult vähesega leppiv töötaja ja talle ka võimalikult vähe maksta?
    Tore muidugi, kui inimesele see pakutav töö lisaks veel meeldib ka ja ta on juhuslikult kellegi tuttava tuttav, sest siis on tal tööle saades raskem alt ära hüpata.

    Kui nüüd jälle filosoofiliselt läheneda – mida sai ori oma tööpanuse eest? Mida saab tänapäevane palgatööline oma panuse eest?
    Kui ori ei saanud olla tööd tegemata ja nö vaba, siis kas töötav inimene tänapäeval meie riigis ikka saab tööga nii rikkaks, et võib mitte tööd teha ja olla nö vaba? Või peab ta ühest uksest välja lennates kohe teise taha kraapima minema, et kuidagi ära elada?

  27. Kallis Ene!
    Vabasta ennast hirmust! Vabasta ennast masendusest! Vabasta ennast enese haletsusest! Vabasta ennast vandenõuteooriate uskumisest! Vabasta ennast korruptsioonist!

    Julge olla see, kes sa oled! Julge enda eest seista! Julge oma arvamust avaldada! Julge oma elu seada nii, et sa ei pea sellest hetkegi kahetsema! Julge olla nii, et sa ei pea ennast häbenema! Julge elada seal kus sa oled! Julge olla endaga rahul!

    Leia endas jõudu elust mõnu tunda!

  28. OT:
    Võimsad argumendid, võimsad!

  29. Ene
    Lühidalt:

    Kui mul poleks vaja raha pärast tööl käia, siis ma läheks eneseteostuse pärast tööle.

  30. Nendele võimsatele argumentidele ma lisaks veel: Katsu vabaneda tundest, et sa vajad enesekaitset!🙂

    Tööandjad kasutavad töövõtjaid, et oma ettevõtte eesmärke täita. Paratamatus. Aga elu on ikkagi lill. Sellest kõigest võib ka midagi head välja tulla.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: