Elu paneb fakti ette – uju või upu!

Nädala pärast saab 9 kuud töötu olla täis. Tagasi vaadates sellele ajale pean tõdema, et mu tavapärane optimism taastus alles ca 6 kuud peale töö kaotust. Kõige keerulisem oli juhtunuga leppida. Oma mõne endise töökaaslasega, kes on nüüdki mu head sõbrad, rääkides kasutasin tihti Meie- sõna- meil tööl oli ja meil seal… jah, võttis tükk aega, enne kui selle lõpetasin.

Alguses oli raske orienteeruda ka töömaailmas – kuhu ma siis nüüd kuulun ja mis võimalused mul on? Lihtsamaks ei teinud seda ka asjaolu, et tööpakkumised olid enamjaolt müügiinimestele ja ma nagu ei vastanudki ühelegi kriteeriumile.

Praegu on mul hea meel, et ma päevast-päeva ainult mööda tööportaale  pidi ei surfanud ja CV-sid valimatult ei saatnud. Kohati tegi kurvaks ka inimeste, siis töötavate, suhtumine. Kui oled töötu, siis järelikult loll ja laisk, et tööd pole. Kuidagi liiga üldistav suhtumine töötutesse.

Kuidas ma töötuks jäämisest taastuma hakkasin?
Öeldakse, et enne pole edasi minekut, kui juhtunut pole aktsepteeritud ja sellega lepitud. Esialgsed emotsioonid üle elatud, leidsin, et töötuks jäämine oli parim, mis võis juhtuda. Ma nägin muudki peale selle arutu virrvarri, milles ma olin viimased 2,5 aastat.

Mul on aidanud sellest kriisist välja tulla ka õppimine, sain ülikoolis lisaks võtta 2 ainet, mida ma poleks tööl käies saanud kuulamas käia. Need tulevad hiljem mulle kasuks, kui otsustan oma karjääriplaaniga jätkata.  Peale töö kaotamist ei lubanud ma endal koju jääda nukrutsema. Olin hästi aktiivne ise sõpradega suhtlema ja endale tegevust otsima.

Kodus sai remont tehtud ja reisilgi käidud, milleks mul ei olnud näiteks tööl olles aega. Kui puhkus oli, siis see nädalake läks mööda kodus olles ja unarusse jäänud toimetusi tehes.  Võib ehk öelda, et mu elu sai uue suuna ja muutus eelkõige suhtumine hetkelistesse tagasilöökidesse.

Ei mingit pikka masendust ega motivatsioonikriisi
Ma ei ole langenud mingisse suurde ahastusse, kui kandideerides pole vastust saanud või on see EI. Nendin lihtsalt fakti, et ju siis jäi millestki puudus ja leian järgmise pakkumise. Mingit motivatsioonikriisi mul ei teki, pigem vastupidi. Mul on komme enne kandideerimist aeg maha võtta ja endale selgeks teha, miks ma kandideerin, kui väga ma olen sellest kohast huvitatud.

Mingeid illusioone ma endale ei loo ja lasen asjadel vabalt minna. Muutunud on minu tööotsimise  protsessi juures ehk see, et ma püüan oma kaaskirjas rohkem pakutava töö ja enda omaduste vahelist sobivust välja tuua.

Moraalne tugi kulub ikka ära
Raskes või keerulises olukorras püüan eelkõige ise hakkama saada, püüan endast leida ressursid selleks, et olukord lahti mõelda ja edasi minna. Abi küsin/otsin alles siis, kui tunnen, et nüüd on pind jalge alt läinud. Parim abi raskes olukorras minu jaoks on moraalne. Tunneb ju lähedane inimene sind kõige paremini ja teab, milleks sa võimeline oled.

Kõige rohkem on toeks olnud mu elukaaslane, tänu kellele ma hetkelisest pilkasest masenduse pimedusest olen ruttu välja saanud. Oma isalt ja sõpradelt olen saanud infot selliste tööpakkumiste kohta, mille peale ise ei tulekski, et kandideerida võiks. Näib, et neil on rohkem usku minusse kui mul endal;).

Ehk oli ammu aeg midagi oma elus muuta, uus töö või väärtused.  Aga kui ise ei taipa või ei julge, siis paneb Elu ise fakti ette- uju või upu.

CV-Online`i ekspertide Ivika Borni kommentaarid.

Töötuks jäämise vaimse poole lahti seletamiseks saab võtta appi selle, mis teoreetikud on rääkinud. Töö kaotamisel läbib inimene tihtipeale läbi sarnased leinafaasid nagu lähedase inimese kaotuse puhul. Esmalt on šokifaas, seejärel uue olukorra eitamine, siis järgnevad sellele olukorraga leppimine ja uuesti tegutsema hakkamine.

Oht paljude tööotsijate jaoks on selles, et jäädakse kinni eitusfaasi – “minuga ei pidanuks see juhtuma”, “tööandja on loll” jne. Energia kulub teiste süüdistamisele ja enese haletsemisele, mitte uue töö leidmisele. Kui eitusfaasi pikalt kinni jääda, kaob kandideerimismotivatsioon, vähenevad eneseusk ning julgus.

Diana märkisid, et küsid abi alles siis, kui ise hakkama enam ei saa. Selliselt käitudes peab olema ettevaatlik – lähedastelt abi otsimisega ei tohi jääda viimasele minutile. Mida rutem saad oma muret jagada ja nõu küsida, seda kiiremini tulevad ka lahendused. Kui liiga kaua “üksi marineerid”, siis võtab taastumine lihtsalt kauem aega.

Tänases ühiskonnas on paraku nii, et enamasti identifitseeritakse täiskasvanut isikut tema ametinimetuse ja töö kaudu. Kui ühel hetkel sul enam seda tööd pole, võib tekkida tunne, sa oled mittekeegi. Siis ongi oluline leida need aspektid oma elust, mis sind veel motiveerivad, mis aitavad sul end identifitseerida läbi muude väärtuste. Diana otsustas teha remonti, reisida, käia koolis, suhelda rohkem sõpradega – see on väga hea lahendus.

Oluline on seega mitte jääda saatust ja endist tööandjat süüdistama ning üksi oma mures “marineerida”, vaid heade kaaslaste ja töövaliste faktorite abil end uuesti aktiivselt tegutsema sundida. Sa pead saama töötust tööotsijaks – esimesel juhul oled sa passiivne, teisel juhul aktiivne.

Diana tõi välja, et töötut peeti veel mõni aeg tagasi oma hädas ise süüdi olevaks laisaks inimeseks. Tänaseks on see suhtumine tööandjate poolt muutunud. Majanduskeskkonnast tulenev reaalsus on suhtumist muutnud – seega ei tasu karta, et tööandjad peaksid töötut alaväärseks, nõrgaks töötajaks. Pigem on tööandjad rõõmsad laiema valiku heade kandidaatide üle.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: