Karjäärinõustamine kinnitas – tee tööd iseendaga!

Ma ei ole kunagi varem karjäärinõustamisel käinud. Ettekujutus sellest, mida karjäärinõustamine endast kujutab, oli mul eelnevalt väga udune. Istun, teen teste, saan teada, et minust oleks saanud suurepärane hambatehnik või ooperilaulja? Õpin endast tööandjale parimat muljet jätma? Kas ma tahan siis saada heal tasemel töötajaks või esmaklassiliseks tööotsijaks?

Ühesõnaga ei lootnud ma karjäärinõustamisest mitte midagi. Taipasin eelnevalt küsida, kuidas ette valmistada ja soovitati mõned motivatsioonikirjad kaasa võtta.

Vähem tingivat kõneviisi ja kirjanduslikke kujundeid
Motivatsioonikirjadest ja CV-st me alustasimegi. Minu suurim viga on tingiva kõneviisi kasutamine. Kuigi ma olen seda teadlikult vältida püüdnud, on see siiski sisse lipsanud. „Olen kokku puutunud GIS programmidega, kuid tõenäoliselt  vajaksin ülekordamist.“ Teine pool lausest on esmamulje kujundamisel ebavajalik.

Samuti olen ma motivatsioonikirjades vajalikust asjalikust toonist liiga sageli kõrvale kandunud. „Sööstma tööturule“ ei ole sobiv, hahaa, huvitav mida ma üldse mõtlesin?

Motivatsioonikiri põhinegu faktidel
Minu seisus olevale inimesele on motivatsioonikiri koht, kus ma pean piisavalt enesekindlalt toonitama, et olen lastega kodus oldud ajal ka erialaselt täienenud, et mu laste hoid on hästi korraldatud ja tugisüsteem töötab, ning et olen valmis tööturule – no kasutame siin siis seda vabadust – sööstma. Samal ajal ei tasu oma lastest patrama jäädagi.

Lisaks veel see üldteada tõde, et kui töökuulutuses on soovitud „vastutustundlikku, õppimisvõimelist ja meeskonnatöö oskusega“ töötajat, siis ei tasu motivatsioonikirjas neid omadusi endale lihtsalt külge riputada, vaid tuua iga omaduse kohta konkreetne näide.

CV-s oli suur kronoloogiline segadus
Minu CV puhul oli muidugi kõige hullem töökogemuse lahter. Mul on seal kirjas kõik praktikad ja projektid, milles ma ülikooli ajal osalesin. See on kronoloogiat järgides erakordselt segane. Esiteks jääb kohati ebaselgeks, miks ma olen töökohtadelt lahkunud (projekti lõpp), teiseks jääb ebaselgeks, milliseid oskusi mul tänu sellistele põgusatele projektidele on.

Mul tasub kasutada funktsionaalset CV-d
Karjäärinõustajalt sain teada sellise huvitava asja kohta nagu funktsionaalne CV, kus töökogemuse alajaotus on liigitatud oskuste ja kogemuste järgi, igaühe järel näide, kus ja mis tasemel ma olen sellist oskust minevikus rakendanud ja kogemust omandanud.

Näiteks: „GIS programmide tundmine. Osalesin 2002. aastal Hummuli valla ühisveevärgi ja kanalisatsiooni arengukava olemasoleva olukorra koostamisel, mille käigus kaardistasime välitöödel kanalisatsioonisüsteemi ning koostasime selle kohta kaardi MapInfo programmi abil.“ Eestis eelistatakse tavalist, kronoloogilist varianti, kuid minu puhul sobib just funktsionaalne variant.

Teiseks peab CVs olema märgitud üldjoontes, missugust töökohta ma otsin. Väga oluline on osata defineerida oma eesmärke. Kui me karjäärinõustajaga selleni jõudsime, siis jõudsimegi tegelikult põhiteema juurde välja.

Eesmärkide tuleb osata seada
Tegelikult oleks võibolla pidanudki sellest alustama. See on ju minu tegelik komistuskivi. Ma olen üsna karjääri alguses ja suuna valimine on raske. Nagu Anne siin paar postitust tagasi kommenteeris: esiplaanil on töö iseendaga. Selles osas sain küll tänu karjäärinõustamisele palju mõtteainet ja oleks veel kaugemalegi jõudnud, kui aeg poleks otsa saanud. Mõned soovitused, mille ma kõrva taha panin ja mille rakendamisega ma juba tegelen.

Pane kõik kirja. Mõte on nagu lind, mis mööda lendab. Selle vormimine sõnaks annab talle reaalsuse. Muidu olen nagu jänes Tomi ja Fluffi multifilmist: mõtlen, et äkki hakkaks tuuleveskiks, aga see ju ei lähe, kui tiivikulabade asemel on pikad kõrvad küljes. Järgmisel hetkel otsustan konnaks hakata ja peaaegu upun tiiki.

Defineeri iseennast. Ennast kõrvalt vaadata ja kirjutada üles kõik oskused, võimed, teadmised, kogemused, omadused, mis võiksid sulle töökohal kasuks tulla. Tegelikult peaks üles kirjutama ka need, mida ise töökohal oluliseks ei pea, sest kui ma näiteks naudin käsitöö tegemist ja oman korralikku ja kordumatut põlvest-põlve pärandatud teadmistepagasit selles vallas, äkki võiks siis hoopis sellest mu karjäär tulla.

Alternatiivid. Kõike eelnevat arvesse võttes, kes minust saada võiks? Arengukavade kirjutaja ja projektijuht? Biojäätmete kompostimisega tegelev eraettevõtja? Taaskasutuskäsitööga tegelev ökodisainer? Midagi muud?

Alternatiivid tuleb panna kirja (!) ja võrrelda. Soovitav on kasutada SWOT-analüüsi (!). No nüüd ma mainisin sõna, millest ma väga vähe taipan, aga see muutub, ausõna. Lihtsalt öeldes tuleb välja tuua iga variandi tugevused-nõrkused, võimalused-ohud. Selle tulemusel on mõtetes selgus loodud ja õige vastus peakski välja kooruma. Aga selle juurde jõuame me veel kunagi tagasi, kui ma selle kohta rohkem uurinud olen.

Jätkub töö “kohustusliku” kirjandusega
Lisaks tegime (minu soovil) veel ühe temperamenditüübi testi, mille tulemus mind tegelikult ei üllatanud. Sain karjäärinõustajalt ka kohustusliku kirjanduse nimekirja teelahkmel olevale inimesele. No see „kohustuslik“ oli muidugi nali. Praegu loengi suure isuga üht neist raamatutest. Hea meelega räägiks ka sellest mõnes tulevases postituses.

Igatahes oli mu skeptiline eelhäälestatus karjäärinõustamise suhtes igati tulemuslik. Reaalne kogemus on seda positiivsem.

Karjäärinõustaja Ivika Borni kommentaar.

Karjäärinõustamisega assotsieerusid kunagi ka minul endal vaid testid ja tööalased valikud. Tegelikult sisaldab see lisaks veel palju muud. See on tervik sinu elust, kuhu on haaratud nii sinu töö, sõbrad, vaba aeg, vaimne areng jne. Sinu tööalased valikud võivad mõjutada ka teisi aspekte sinu elus ning teisalt jälle võivad probleemid muus vallas mõjutada sinu hakkamasaamist tööl. Seega ei saa karjäärinõustamisel vaadata tööelu eraldiseisvana sinu elu muudest osadest.

Soovitus kõigile, kes karjäärinõustamisele plaanivad tulla, teha pisut eeltööd. Väga kasulik on see, kui oled eelnevalt mõelnud sind huvitavate küsimuste ning teemade üle. Samas võivad sinu jaoks „õiged“ küsimused välja tulla alles kohapeal – siis, kui oled antud hetkes siin ja praegu. Seepärast on iga nõustamine omaette „loominguline protsess“, mille suunajaks oled sina ise. Enamik vastuseid peitub sinus eneses, vaja on nendele vaid veidi „kaasa aidata“. Seega – tee eeltööd, samas ole valmis laskma karjäärinõustamisel kulgeda õiges suunas.

Toonitaksin eraldi, et karjäärinõustamine on dialoog. Sealt saab vastuseid, kuid enamasti annad vastuse endale ise, mitte ei tee seda karjäärinõustaja. Tema aitab küsimuste-kommentaaridega suunata vestluse radadele, kuhu nõustatav jõuda soovib.

On hea näha, et Lea on enda jaoks kogu informatsiooni väga hästi läbi analüüsinud ning teinud sellest järeldused, mis aitavad teda edasi. Tema oli nõustamisprotsessis aktiivne osaleja, mitte passiivne kuulaja, kes oodanuks „kiiresti ja võimalikult palju kasulikku nõuandeid“.

CV-Online`i karjäärinõustamise teenusega tutvu siit!

9 Vastust

  1. Mulle tundub, et selle ideede ja oskuste kirja panemine on pigem see, mis laseb need ära unustada (justkui mentaalselt lõpetada, ellu viia) ja uute juurde minna. Mul on küll nii – panen mingi huvitava mõtte kirja ja siis kolme aasta pärast avastan, et küll olin ikka originaalne, aga siiamaani pole seda päriselt ellu viinud ning tahtminegi juba kadunud. Aga noh, vähemalt pole jäänud kripeldama, kuna sai kirjagi pandud ja ajus vabanes koht uuteks mõteteks🙂.

    Et mulle tunudb see kõikide märkmete analüüsimine ja kombineerimine päris keerukas ülesanne.

  2. Ma sain sellest aru nii, et tegemist peaks olema hetkevariantidega, et ei peagi kogu elu plaani kohe välja mõtlema. Lihtsalt tuleb vaadata valikuid ja neid võrrelda, kasvõi ainult selleks, et oleks, mingi konkreetne asi, mida CVsse kirjutada.

    Osad ideed on küll pärast kirja panemist võimalik rahulikult kõrvale tõsta, aga mingi osa peab ju ikkagi täideviimisele minema. Võibolla just seda ongi vaja, et mitte sipelda oma ideede puntras. Võtad mõtte, paned kirja, tõstad kõrvale ja kolme aasta pärast saad itsitada.

  3. Väga innustav on lugeda inimesi, kel on kõik “ees”. Jah, ma saan aru, et olukord on raske, aga samas olen seda meelt, et suurest segadusest/tühjusest tõuseb alati midagi uut ja huvitavat. Aga nüüd kaks kommentaari.

    1. Lastega kodus olemine ise on üks täismahus koolitus🙂. Ma küll ei ole seda läbi teinud, aga olen kindel, et lapse kasvatamine õpetab alates kannatlikkusest, empaatia ja laiema pildi nägemiseni ja kindlasti palju veel. Oskus on leida need küljed, mida sa selle jooksul arendasid ja õppisid ja seda enda kasuks kasutada. Lapse kasvatamine on suur “projekt” ja kui sa sellega hakkama saad, siis usun, et sealt on palju töö mõttes õppida (ajajuhtimine, finantside jaotamine jne).

    2. Kirjutamisest üksi ei piisa. Ka mina olen palju kirja pannud ja see on hea ja oluline osa. Kirjutamine on hea ja aitab tekitada suuremat pilti, näha, et me tegelikult oskame väga paljusid asju (eeldab, et sa julgelt paned kirja kõik oma oskused alates ujumisest, kriitikameelest, keelte ja süva keemia teadmisteni). Kui asjad kirjas, on oluline hakata miskit tegema. Kasvõi lihtsalt katsetama, kui ei tea, mis on see, mis tulemusi võiks pikemas perspektiivis anda. Hea on ka vahel tagasi vaadata paberile – mis olid need erinevad oskused ja mõtted, mis algselt kirjas oli, mis on vahel juurde tulnud, mis enam, peale katsetamist, huvi ei paku.

    Meie huvid ja soovid muutuvad kogu aeg, tuleb osata tähele panna ja adapteeruda sellega.

    Jaksu ja edu!

  4. Ma ise ei arva, et lastega kodus olemine midagi erilist oleks. Laste saamine on lihtsalt üks eluetapp, millega kõik hakkama saavad, nii või teisiti. Inimesed on juba kord niimoodi paljunema loodud. Mis ei tähenda muidugi seda, et lastega kodus oldud ajal mulle midagi õpetada poleks olnud. Ma oskan ootamatutest olukordadest välja ujuda, ma oskan konfliktide lahendamisse loovalt suhtuda, ma oskan eimillestki maitsva lõunasöögi valmis teha jne.

    Kirjutamisega on ilmselt, jah, nagu salvestatud tööpakkumistega. Osad jäävad lihtsalt kõrvale, kaovad kapi taha ära, jõuavad prügikasti. Aga mingi mõte on see, mille juurde sa kogu aeg ringiga tagasi jõuad. Loodetavasti…

    Aitäh toetuse eest.

  5. Kõige parem motivatsionnikiri kõlab:

    Austet töö andja,
    Loodetet palga maksja,

    1) ma ep põe tuberkuloosi,
    2) ma olep nõus madala palgaka.

    Tahaks kohe ammetisse asuda. Olen ohutu ja lojaalne.

    P.Uulane
    Tohtlane

    P.S – kus töö on? Tahakss sõelaga vet tkanda ja leivast redelit teha odava raha eest ikka

  6. Eelmine mail ei ole mitte mõeldud kuidagi pahatahtlikult. Personalibitchid lihtsalt selliseid inimesi täna otsivad massiturult. Kurb on lihtsalt, mis teha. Samas suvi tuleb, see on hea.

    kui on 100 kandideerijat ja 1 ametikoht, siis CV tuunimise sport ei ole eiriti abiks. Lahendusused on mujal, aga kus, vaat see on ametikohta väärt küsimus.

    P.Uulane
    Tohtalne

  7. Nojah. Mis siin salata, eks ta nii ole. Kui cv ei ole silmahakkav, siis tekib tahtmine motivatsioonikirjas käru keerata, ükskõik mispidi.
    Lahendus võiks olla see, et eristud massiturust (defineerid iseenda), otsid massist erinevat tööd ja mis kõige tähtsam – räägid kõigile tuttavatele kogu aeg, et “ma otsin tööd, ma otsin tööd!” See on lihtsalt nii imearmas, kuidas ammused tuttavad ja sõbrad appi tulevad.
    Võibolla on tõesti mõnel töökohal oluline ainult see, et sa ei põeks nakkushaigusi ja oleksid üdini lojaalne. Ma pole kunagi ühelegi sellisele kohale kandideerinud. Ei soovita ka kellelegi.

  8. Tere. Üks võimalik lahendus on see, et müüd mitte oma tööjõudu, vaid enese poolt pakutavaid teenuseid. See tähendab, et ei otsi töölepingut, vaid potentsiaalseid kliente, kellele teenust müüa. Alustades eelkõige oma tutvusringkonnast. Kui sul on mõni hea sõber/sõbranna, kel tööga samuti mure, võta ta kampa ja ajage asju koos. Nüüd on küsimus, et mis teenuseid sa pakkuda võiksid ehk mida oskad ja suudad teha. Tööleping e. töösuhe on enamikes Eestis tegutsevatest firmades nagunii fiktsioon, ei tasu arvata, et see midagi erilist tööandjale või töötajale tähendama peaks. ajad on muutunud ja ilmselt pöördumatult.

    Tõsiasi on, et enamikes töökohtadesse otsitakse ülemusele ohutut lojaalset töötajat, kes liiga palju palka ei taha. Olgu ta siis miski spetsialist või keskastme jupijumal. Hea siseõhkkonna ja kultuuriga firmasid on Eestis vähe, ma olen erinevate töiste tegemiste tõttu viimasel 20 aastal seda näinud küll ja küll.

    Aga kui tahad kandideerida kuhugi, siis soovitan sulle PricewaterhouseCoopersi või Ernesr&Youngi audiitorihakatiste entry level konkursse. Töö käib numbrite ja metoodikatega, ma ei tea kas need sulle sobivad, kuid tegemist on hea siseõhkkonna, pädevate inimeste ja rahvusvahelise karjäärivõimalusega kohtadega. Suvalistele eesti või rootsi pässidele töölepingu korras raha kokku tassimine ei pruugi liiga tore tegvus olla.

    Edu.
    P.Uulane

  9. Aitäh nõuande eest. Iseenda värbamine on hea plaan.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: