Mitte keegi peale iseenda ei saa sind aidata!

Nimi: Tanel Tiirik
Elukoht: Tartu
Haridus: omandamisel sotsiaaltöö ja sotsiaalpoliitika bakalaureusekraad Tartu Ülikoolis
Töökogemus: töötanud müügiesindaja, laojuhi, auto- ja tõstukijuhina, trükiplaatide valmistajana
Töötu alates novembrist 2009.

Tanel hakkab siin blogis kirjutama oma tööotsingutest igal esmaspäeval.

Olen 22 aastane noormees Tartust ning elanud  selles väikses linnakeses kogu oma elu. Ise kirjeldaksin ennast kui sõbralikku, kohusetundikku ning abivalmis noormeest. Sõbrad peavad minu kõige halvemaks iseloomujooneks kannatamatust ja kärsitust. Hobideks on mul autod, ajalugu, filmid, poliitika (olen IRL liige) ning väikest viisi ka korvpall.

Erinevad haridusvalikud
Keskariduse omandasin gümnaasiumis majanduse süvaõppe klassis ning tänu Junior Achivement programmile sain läbida väga palju erinevaid kursusi (raamatupidamisest kuni turunduseni). Peale keskkooli lõppu läksin majandust õppima Eesti Maaülikooli, kuid üsna kiiresti sai selgeks, et see pole minu jaoks ning katkestasin õpingud. Praegu õpin Tartu Ülikoolis sotsiaalteadusi ning oma otsust pole kahetsenud.

Iseseisev elu algas taksojuhina
Tööl olen käinud alates 14 eluaastast igal kooli suvevaheajal. Olen olnud nii kojamees kui ka IT spetsialist (kergemate riist- ja tarkvara probleemide lahendamine ja hooldamine), kuid esimene töökoht, mis tagas mulle täieliku iseseisvuse, tuli 2006. aasta novembris kohe peale ülikooli astumist, kui maitsesin taksojuhi leiba.

Alguses oli see töö ideaalne kooli kõrvalt tegemiseks. Olin oma aja peremees, mul oli isiklik liikumisvahend ning ka palgal polnud viga. Aga taksoäri oli üks esimesi, kuhu hakkas kriis kohale jõudma ning umbes pooleteise aasta pärast tekkis juba olukord, kus mõni kuu tuli  peale maksta, et tööd saaks teha.

MASU kiuste uued väljakutsed
Järgmine töökoht oli ühes trükifirmas laotöötajana, kus esialgu olin puhkuste asendaja ning tööleping kehtis pool aastat. Ei tea, kas tööandjal hakkas minust kahju või jäin ma heade töötulemuste pärast silma, aga mulle pakuti uut lepingut ning töökohta trükiplaatide tegemisel. Ka seekord pakuti tähtajalist töölepingut. Kuna ajastus oli halb minu kahjuks ning majandussurutis oli just võtmas kõrgemaid pöördeid, siis pidin leppima selle pakkumisega. Töötingimused ja pakutud palk olid piisavalt head, et pakkumine vastu võtta. Tööaeg oli esmaspäevast – reedeni kella 5st õhtul kuni 1ni öösel (alati nii kaua ei läinud).

Esimesed märgid, et asi hakkab allamäge minema, tuli kevade viimasel kuul, kus taheti järsku hakata palka kärpima. Nende esialge idee oli pakkuda mulle 0,5 töökohta, kuid käia ikkagi 3 korda nädalas kõige töömahukamatel päevadel tööl põhimõtteliselt miinimumpalga eest. See ei sobinud mulle ning pakkusin neile välja kaks varianti: kas alandame palka 2000 krooni võrra või kasutan töölepingu seaduses punkti, kus tööandija omapoolne töölepingu muutumine võib neile hoopis kaasa tuua 2 kuu töötasu kompentsatsiooni ning ma lahkun.

Valikud vaba aja ja väksema palga vahel
Leppisime ettevõtte personalijuhiga kokku, et esialgu alandatakse töötasu 2000 krooni ning kui tööd tuleb juurde, siis tõstetakse töötasu algselt kokkulepetud tasemele tagasi. Suve lõpus võtsin välja puhkuse ning tööle tagasi asudes lootsin, et saan vana palga tagasi.

Tööd tuli juurde, päevad läksid pikemaks, aga palga maksmiset ei tahtnud mitte keegi rääkida. Kuna mul oli tähtajaline leping, keskimne palk 6 kuu jooksul oli Eesti keskmine, siis leidsin, et mul on targem mitte lepingut pikendada vaid saada töötukassast töötuskindlustust. Palga ja töötuskindlustuse raha vahe oli umbes 1000 krooni, kuid tööl käimine ning söömine neelaski umbes selle raha kuus ära. Nii ma jäingi  alates 3. novembrist 2009 töötuks.

Intervjuule jõuan, välja pole veel valitud
Peale töötuks jäämist otsustasin kuni aasta lõpuni aja maha võtta ning tööotsingutele keskenduda uuest aastast. Kuni praeguseni olen käinud 4 vestlusel ning kõikidest kohtadest olen saanud eitava vastuse. Algul mõtlesin, et keegi ei tahagi mind ning tekkis juba kerge meeleheide, kuid siis hakkasin käima Töötukassas karjäärinõustaja juures, kes tegi selgeks, et kohtadel kuhu kandideerisin, on paljud kogemustega inimesed töö kaotanud ja  peaksin olema õnnelik, et üldse kuhugi kutsutakse.

Soovitan võimalusel kindlasti tööpraktikal osaleda
Võibolla on saatuslikuks saanud ka minu palgasoov (10 000 – 12 000 EEK bruto) aga kõik ju maksab (internet, üür, telefon, söök, transport) ning iga kuu lõpus võiks olla ka mingi summa, mis jätta mustadeks päevadeks. Et mitte tööl käimise harjumust kaotada ning jätkuvalt uusi asju juurde õppida, hakkasin alates aprillist käima ühes ettevõttes tööpraktikal (projektijuhi abi) ning seda võimalust soovitan ma kõigile töötutele.

Just kodus istumine tekitab kõige suuremat masendust ning kuigi ma seal käimise eest sentigi palka ei saa, on mu päevad sisustatud ja ma õpin iga päev uusi huvitavaid asju juurde. Tulevikus soovikski siduda ennast rohkem inimestega seotud tegevustega (müügiesindaja, personalitöö, värbaja, reklaam), sest üksluine arvudega tegelemine pole minu rida.

Aidata saad ennast ise
Töötuks olemine on mulle selgeks teinud, et mitte keegi peale iseenda ei saa sind aidata. Ei juhtu lihtsalt, et magavale kassile jookseb hiir suhu. Kõikide oma õiguste eest tuleb ise võidelda. Täiesti arusaamatu on mulle, millise süsteemi järgi jagab Töötukassa koolitusi ja muid töötutele mõeldud programme.

Kuna ma õpin ülikoolis  tasulisel kohal, peaks mul töötuna võimalus olema osaleda täiendkoolitusel, saada tööpraktika eest raha või siis palgatoetust aga üliõpilasele need toetused ei laiene. Kõige hämmastavam on aga Tartu Kutsehariduskeskus, kes koolitab inimesi Euroopa Liidu rahade eest, aga kui sa oled töötuna arvel, ei võeta jutulegi.

Töötuna hindad väärtused ümber
Võib küll kummalisena tunduda, kuid tööl käies oli tunne, et mul ei lähe üldse hästi. Pidin iga senti lugema, ei saanud endale lubada alati kõike, kuid nüüd töötuna leian, et mul on isegi hästi läinud. Pole ühtegi laenu ega liisingut, vanematega suhted on paremad ning tegelikult polegi nii halvasti läinud, kui teistel töötutel. Muidugi kibelen ma juba tööle, aga kõik tuleb omal ajal ning siis oskan ka oma õnne paremini hinnata.

CV-Online`i värbamisspetsialisti Anneli Aru kommentaarid Taneli CV-le tehtud konsultatsiooni põhjal.

•   Taneli  CV formaat on veidi halvasti loetav ja soovitasin info CV-s paremini ja selgemalt liigendada.
•    Täiendkoolituste all puudub info kestvuse aja kohta.
•    Lühitutvustus (enda kohta) puudub üldse, soovitan lisada
•    Jäi silma, et mitmetel töökohtadel oli CV-s märgitud ainult alustamise aeg, kuid puudus lahkumise aeg. Need peavad CV-s mõlemad kirjas olema.
•    Kõikide töökohtade puhul puudusid tööülesannete kirjeldused ja lahkumise põhjus. Tööde kirjeldus on kriitilise tähtsusega, et potentsiaalne tööandja mõistaks, mida inimene eelmisel tööl täpsemalt tegi. Kui infot on liiga vähe, paneb tööandja selle CV lihtsalt kõrvale.
•    Võõrkeelte oskuse kirjeldamisel tuleks selle taset hinnata eraldi suhtlemise ja kirjutamise lõikes. Kasuks tuleb ka info, millal viimati keelt kasutasid ning kuidas keele omandasid, kas praktilisel teel või koolis õppides.
•    Arvutioskus on kirjutatud lisainfo  alla, tegelikkuses peaks see olema täiesti omaette alajaotusena välja toodud.
•    Tanelil olid CV-st puudu ka isiksuse omadused: nõrgad ja tugevad küljed. Need oleks kasulik CV-sse ikkagi lisada. See näitab, et tunned ennast piisavalt hästi.
•    Soovitajate olemasolu CV-s oleks ka kindlasti abiks. Kui sul on kedagi lisada, tuleks ta julgelt kirja panna.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: