Mida blogijaks kandideerijatel tööintervjuudel juhtunud on?

Heameel on näha, et meile on laekunud juba mitmeid lugusid kandidaatidelt, kes soovivad saada blogijaks. Aega kandideerida on veel kuni 31. märtsini. Levita sõna ja kandideeri ise, kui nõudmistele vastad!

Ütleks vaid niipalju – võite olla veelgi julgemad ning fantaasiarikkamad oma lugude kirjutamisel! Et saada maitse suhu, kes meil blogijaks kandideerivad ja mida põnevat nendega on unes või ilmsi juhtunud tööintervjuudega seoses, avaldame paar lõiku nendest lühijuttudest.

“Minust õhkub suurt juhti ja õpetajat…”
Minu vastas istub ettevõtte omanik  ja tegevjuht. Meeldivad inimesed, kui välja arvata naissoost tegevjuhi soeng a´la stiilis „tule koopast välja või mine koopasse“.  Naljakas.

Surmavalt igavad ja tuntud küsimused: miks just meie ettevõte?, miks just see ametikoht?, miks just Sina?, kus Sa oled viie aasta pärast? (sellele küsimusele vastan, et olen siis vanaema) Jne jne. Vastan nüüdseks juba pähekulunud vastustega ( võin end nimetada elukutseliseks vestlejaks) viisakalt ja viksilt. Küsin ise, uurin puurin, jätan asjasse pühendunud inimese mulje ja seda ma ju olen.

Oma üllatuseks kuulen, et minust õhkub suurt juhti ja õpetajat ja mis siis saab, kui ma siin kõiki juhtima hakkan. Mõttepaus. Ikka veel mõttepaus. Luban, et ei hakka kedagi juhtima. Juhul, kui on selle tegevuse märke, palun sellest mulle märku anda ja ok. Tegemist on ikkagi konsultandi ametikohaga, töö eeldab klientide probleemide lahendamist ja ka koolitamist.

“Võtke palun riidest lahti!”
Saabusin õigeaegselt. Koputasin. Mul paluti sisse astuda. Avasin ukse ja astusin sisse. Sees oli hämar ja alguses ma ei näinud midagi. Pikapeale silmad harjusid ja ma hakksin nägema. Ruum kuhu ma olin sisenenud ei olnud suur. See oli ilma akendeta. Hämarat valgust heitis vaid üks tuhm seinalamp. Nurgas oli suur voodi. Veel oli toas väike televiisor ja kaks pehmet tugitooli mille vahel oli ovaalne laud. Laual oli üks pudel šampust ja kaks bokaali. Voodil lebas noor daam.

Silmitsesin tuba ja ei lausunud sõnagi. Vaikis ka daam voodil. Ma ei näinud ta silmi, seetõttu ei teadnud ka, kas ta on ärkvel. Igatahes ta ei liigutanud. Mina ka ei liigutanud. Olin nagu kangestunud ja šokis. Ma ei saanud aru kuhu ma olin sattunud. See pidi ju olema…

“Võtke riidest lahti”  ütles daam. “Teeme proovitöö.”
“Mis proovitöö” kokutasin hämmeldunult. “Ma tulin ju vaid intervjuule!”
“Kas te tahate seda tööd või ei taha!”
“Tahan, loomulikult, selleks ma ju tulin.”

Ennatlikud otsused
Möödus nädal, tagasisidet ei tulnud. Mis seal siis ikka, ega maailm seisma ei jää. Ja siis tuli kõne- te olete osutunud valituks sellele ametikohale. Ma ei osanud alguses midagi kosta.  Järgnev oli küll lauslollus mis ma tegin. Palusin siis tunnikese ikka järele mõtlemise aega (?). Seda mulle ka lahkesti anti. Selle aja jooksul otsustasin, et võtan selle koha vastu. Helistasin tagasi ja teatasin oma otsusest.

Kui olime mingi 10 minutit rääkinud sellest, millal saan tulla proovipäevale ja tööülesannetega mind kurssi viiakse, küsisin täiesti süüdimatult- kas ma tohiksin palganumbri üle täpsustada?!!! Selgus, et ehkki me olime sellest ka intervjuul rääkinud, saime üksteisest valesti aru- bruto ja neto. Palk oli üle 2000 krooni väiksem, kui mu senises töökohas. Ja ma loobusin sellest töökohast. Uskumatu. Kahe kuu pärast pisteti mulle koondamisteade pihku.

Need on mõned tükid esitatud lühijuttudest. Esitage veel julgeid, ägedaid, kasvõi provotseerivaid, armsaid, huvitavaid krijatükke. Blogijaks saada on sulle erakordne võimalus!

5 Vastust

  1. minult kysiti, kas ma laulda oskan. vastasin öökuninganna aaria esitamisega.
    öeldi, oi-appi-kui hea ! et nagu Streysand… või kes. Paluti veel laulda. … ja veel.
    kolme päeva pärast sain vastuse, et olen oodatud ” meie meedikumi kenasse töökasse kollektiivi …. anestesioloogina.

  2. Nõustun esimese blogija kandidaadi lõiguga, et tööandjate klisseedeks muutunud mainitud küsimused on tõesti tüütavad ja tõenäoliselt ka suht mõttetud. Kahtlen sügavalt, et üks keskmine reatööandja oskab nendele vastustest kandidaadi sobivuse kohta antud ametikohale, ja ka kollektiivi, midagi paikapidavat järeldada. Sestap ongi neile küsimustele vastamiseks sobilikud ära õpitud ootuspärased vastused, millega valdav osa “intervjueerijaid” ka rahuldub.

  3. Olin töötu olnud kandideerimise hetkeks 11 kuud ja kogu selle aja hoidsin oma lapselast ja veel ühte last kuni nad lastesõime said.Kauplus, kuhu soovisin minna klienditeenindajaks, tegeles pottide, pannide jne kodutarvetega. Vestluse viis läbi küllaltki noor mees (omanik), kes küsis minu käest igasugu asju ning ma vist hästi ei meeldinud talle või olin ma vana (48), igastahes, küsis ta minult kas ma olen suuteline veel tööd tegema , hoolimata et olin töötanud klienditeenindajana, olin saanud väga palju koolitusi ja viimases töökohas olin klienditeeninduse kvaliteeditagaja. Põhitähtis, mul oli hea tahe naasta uuesti tööle.
    Räägin selleks, et minu vanuseid ja nooremaid töötuid on palju. Kõik ei ole tugevad elumerelainetes ning mis saab neist, kui nad peavasd läbima samalaadse vestluse, kus ei õelda küll otse, kuid antakse mõista, et kodus olemisega tabab sind taandareng ja võiks endale anda aru kuhu tööle minna

  4. Juba on 19 aprill ja tunnen huvi et kas blogijad on juba leitud (Konkursi tähtaeg oli 31.03) ? Pole ühtegi postitust veel lugenud ja autorite sektsioonis pole ka uusi tegijaid.

  5. Hea meel, et postituste vastu huvi on:) Postitajad on välja valitud ja homme ehk siis 20. aprillil avalduvad esimesed postitused.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: